Läbi niiduveere sumpasime kasteheina radadeks
mu püksid olid katki, kartsin, vanamemm saab pahaseks
su põsesarnad punetasid, silmist vastu kuu kumas
peatusime, minu käsi sinu oma puutumas

Sind naiseks paludes laskusin põlvele
naeratades rohukõrre sidusid mu sõrmele
mai teadnud ilutulestikke, kuid sel hetkel kelkisin
kui kenad on lagendikud, kus jaaniussid helkisid

Vaikust kuulasime puude kohinast
"Ärge kaugele minge.." meile tuul sosistas
mis oli seal, kus mets ja maa sulas pimeduses ühte
kuhu need külateed viivad? Hämarus ei ütle

Läbi lapse silmade mai tahtnud vaadata
sa pakkusid kätt, kuid sellest ma ei tahtnud haarata
sa lahkusid ja seekord ma kaasa ei tulnud
muinasjutud on igavamad kui rajad, kus ma hulgun

ma imedesse uskusin,
aga ühel ööl 2 tähte taevas kustusid


Paks Matu, 2011